Melanhoolsus
Detsember 20, 2009 at 3:51 p.l. | In uitmõtted | 1 CommentMiski melanhoolsuse hoog on peal…kuigi poleks nagu põjust. Täna üks väga tore asi ees ootamas ja võiks ju nagu rõõmus olla, aga vot ei ole…Kuidagi kurb tundub kõik.
Nii väga kurb.
Muutuste aeg
Detsember 20, 2009 at 3:41 p.l. | In uitmõtted | Leave a CommentHetkel on muutuste periood käsil…kui palju potentsiaalseid muutusi ka reaaseks saavad (mõned kindlasti saavad), seda näitab aeg.
Tegemist on palju…nii et keegi juba ütles, et mind ei pidavat enam ära tundma 
:(
November 30, 2009 at 3:42 p.l. | In suhted endaga | 2 CommentsKirjutanud pole ma ja ei kirjuta ilmselt eriti ka niipea eriti midagi, kuna ma olin nii-nii-nii väsinud. Igas mõttes väsinud. Füüsiliselt väsinud, vaimselt väsinud, igatpidi ja igast otsast väsinud, iga mu ajurakk, iga mu väike lihas, kõik on väsinud.
Eih, tegelt väga naljakas depressiivne olek on ikka vahepeal…ma võin isegi kuskilt otsast nagu positiivne olla, aga samas on ikka mul kehv ja midagi ei jõua ja ei taha jne. Nuh ja selle depressiivsuse juures ma võin ikka hirmuäratavalt agressiivne olla, et ikka kui ma väsinud olen, ärge tulge minuga jamama…
Nohjah miski ei paista just ülearu mõttekas siin maailmas hetkel…Jah, muudest hädadest ei hakka kirjutama, neid nüüd peaaegu kaks nädalat juba pole eriti olnud, võib-olla ei tule tagasi…sel juhul nende kogemuste vastu midagi polekski…
…
November 21, 2009 at 5:29 p.l. | In muusika, video | Leave a Comment
Take a look at my body,
look at my hands
there’s so much here that I don’t understand
Your face saving promises,
whispered like prayers
I don’t need them.
I’ve been treated so wrong
I’ve been treated so long as if I’m becoming untouchable…
Well, contempt loves the silence
it thrives in the dark,
the fine winding tendrils that strangle the heart
They say that promises sweeten the blow
but I don’t need them… no I don’t need them.
I’ve been treated so wrong,
I’ve been treated so long as if I’m becoming untouchable
I’m a slow dying flower
I’m the frost killing hour
sweet turning sour
& untouchable.
ooh I need
the darkness,
the sweetness,
the sadness,
the weakness,
ooh I need this.
Need a lullabye,
a kiss goodnight,
angel, sweet love of my life
ooh I need this
I’m a slow dying flower
frost killing hour
the sweet turning sour
& untouchable
Do you remember the way that you touched me before,
all the trembling sweetness
I loved and adored…
Your face saving promises
whispered like prayers.
I don’t need them.
I need the darkness,
the sweetness,
the sadness,
the weakness,
ooh I need this.
I need a lullabye
a kiss goodnight,
angel, sweet love of my life
ooh I need this
Well, is it dark enough,
can you see me?
do you want me?
can you reach me?
or I’m leaving…
you better shut your mouth
and hold your breath
you kiss me now,
or catch your death
oh I mean this…
oh I mean this…
***
November 16, 2009 at 9:37 p.l. | In uitmõtted | Leave a CommentSurnud punkt. Ilmselt nii pea pole mult mõtet kirjutisi oodata, kuigi kes teab.
Igasugustest olulistest asjadest…
oktoober 28, 2009 at 3:16 p.l. | In armastus, inimsuhted | 8 CommentsEh, ma ei oskagi kuskilt alustada…aga ma ei tea, võib-olla ma siis tõesti olen nii pime ja ei oska väga näha ega ära tunda armastust enda ümber. Sest noh ei ole ma seda eriti oma elus tundnud oma ümber olevat…Või on siis tõesti nii, et ma ise olen võimetu armastama ja projitseerin seda teistele. See siiski ju ka võimalus. Või on mul nii imelikud arusaamad asjadest, et ma ei sobigi hästi siia maailma, olen omamoodi tulnukas. Eh, mulle meenub kohe üks unenägu, seal öeldi mulle, et olen UFO ja anti lugeda miskit maal elamise juhendit. Jah, selle juhendi võiks mulle saata keegi küll
Aga mul on tunne, et kui mina lõpetaks oma sõprade või tuttavatega suhtlemise…ei, mitte nii, et ütleks, et ei suhtle…vaid lihtsalt ei võtaks ühendust, siis jääksingi ma kenasti täiesti üksi. Sest noh mina olen see, kes alustab MSN-s vestlusi (eh, mingi 1 erand on ka), teised alustavad ainult siis, kui neil minust midagi vaja on. Mina olen see, kes saadab kirju ja noh siis saadetakse mulle vastu küll (seda ka mitte alati), aga kui mina pole saatnud, siis nagu keegi lambist väga ei saada.
Einoh, see mul elu läbiv tunne, et olen teiste jaoks olemas ainult siis, kui neil midagi vaja on. Noh, natuke on see ikka liialdus ka…aga ikkagi, mul on tunne, et kui mina lõpetan igasuguse ühenduse võtmise, siis keegi minuga ka ühendust ei võta. Ok, päris 100 % see vist ka nii pole…aga paljude inimeste puhul mulle tundub küll, et oleks nii. Tõsi jah, tundub ei võrdu sellega, et nii ongi. Aga noh üldiselt ma võin kenasti hommikust õhtuni näiteks MSN-s passida, aga kui ma ise rääkima ei hakka, siis ikka peale selle 1 inimese naljalt keegi minuga rääkima ei hakka jne. Noh ma ei tea võib-olla on mul miskid imelikud ettekujutused olendist, keda sõbraks võiks kutsuda…või vastasel juhul võib-olla ma pole ühte õiget sellist olendit näinudki.
Jah noh lisaks olen ma selline imelik, et tahan, et inimesed, sõbrad või kes iganes nad on, kui nad Sind armastavad, seda ka sõnaliselt ka väljendaksid. Aga eih, ma ei saaks seda nüüd selle viimase aja kohta kellelegi ette heita (jah, neid sõnu pole ma küll peaaegu, et kuulnud), kuna ma ka ise pole neid lausunud enam pikalt. Minusse on liiga palju hirmu tekkinud…ja noh, eks see hirm ja armastus ei käi üldse hästi kokku. Mitte, et ma midagi üldse armastusest teaks, tegelikult…
Nojah, lapsena mul oli küll suurejooneline idee, et ma tulin siia maailma armastust õpetama, aga ei tea ju ma sellest mõhkugi. Pole must miskit õpetajat. Lihtsalt see, mida ma mõtlen-tunnen selle teemaga seoses, mõjutab minu jaoks tugevalt seda, kas elu tundub elamist väärt. Juba lapsepõlves ma ei tahtnud tihti elada, kuna ei tundnud, et maailmas keegi mind armastaks. Aga nojah, siis mul oli see ,,armatuse õpetamise usk” ja ma uskusin, et kui mind ei ole, siis kannatavad paljud samamoodi nagu mina ja selleks, et nemad ei kannataks niimoodi, on mul ikkagi vaja elada. Nojah, hea naiivitar nagu ma ikka olen…
Segadusseisundist
oktoober 26, 2009 at 8:55 p.l. | In uitmõtted | 1 CommentSeda segadusseisundit saab juba liiga palju ja on ta kuidagi kõikehõlmav ka. Raske on üldse millestki aru saada…iseendast või muust. Ma tahaks sellest seisundist ära ja hakata asju selgemalt nägema…aga kardan, et kui see üldse õnnestubki, siis veel mitte nii pea.
Osaliselt vist takistab selgust see, et ma ikkagi pean oma psüühhikat miskite asjade eest kaitsma ja enne kui ma saan natuke rahulikumatesse oludesse (millese ma nii kiiresti kui tahaks kindlasti ei saa), vist ei suuda ma midagi selge pilguga näha. Endast selgelt aru saada. Aga võib-olla on see lihtsalt pessimistlik nägemus asjadest, kuigi ise kardan, et realistlik.
Ja ma päris hästi ei tea isegi, millest ma kirjutan praegu Paras segadus.
***
oktoober 21, 2009 at 6:47 p.l. | In inimsuhted | Leave a CommentTäna hakkas mind üsna häirima üks asi, mida olen juba mõnda aega enda juures tähele pannud. Nimelt see, kuidas miski sarnasuse põhjal hakkan ma ühele inimesele omistama teise inimese omadusi. Mulle endale tundub, et seda juhtub aina rohkem…aga samas võib olla ka nii, et ei juhtu rohkem, vaid ma lihtsalt nüüd hakkan rohkem ja rohkem teadvustama. Aga ma pole üldse kindel kas on üks või teine variant.
Eh, aga isegi kui ma teadvustan, siis ma ei suuda sellele vastu panna. Nojah ja see seos võib tulla nii vähesest ka, et inimene on lühikest kasvu ja sõbralik…ja no ühe lause ütles nii, et mulle tundus, et see üks teine inimene võiks end samamoodi väljendada. Tegelikult see on sürrim seos kui tavaliselt…sest tavaliselt peab sellise seose tekkimiseks näos olema miskit sarnast (Eh, üks täiesti võõras naine peab mind ilmselt napakaks…ta mulle mõned korrad ühes ja samas kohas vastu tulnud…ma vahin teda igakord hästi põhajlikult, et mulle jõuaks ikka kohale, et ta võõras inimene mu jaoks…sest temas ka midagi meenutab…).
Aga jah, tegelikult on selline asi jama…no võõra naise puhul juhul kui ta jääbki võõraks, pole vahet. Aga kui ma inimesega suhtlen ja eriti kui hakata lähedalt suhtlema võib ju selline asi hullult jama tekitada, sest nii ei saa teist selgelt näha. Kuigi jah, kui selgelt teist üldse näha saab…aga ikkagi, miskid ülekandemehhanismid ja värgid võivad tööle hakata, täiesti ebaadekvaatselt võin hakata asjadele reageerima ja nii edasi. Seepärast mind üsna häirib see :S
Ah ja asja teeb eriti raskeks see, et kui see inimene, kelle omadusi ma üle kannan on minu jaoks sümpaatne või nii, siis ma selgelt näen, et ma omal moel kaifin seda tunnet, mis tekitab see seos. Sest see tekitab omamoodi illusiooni nagu see inimene oleks ka seal, kuigi too pole…Eh, päris huvitav oleks tegelikult kui saaks kõiki neid inimesi paaris koos näha, et kuidas tunduks
:S***
oktoober 19, 2009 at 11:15 p.l. | In uitmõtted | 2 CommentsTäitsa võõrduma hakkan juba oma blogist…eh ja vist mitte ainult sellest. Uh, see miski vastik stressi ja masenduse vahepealne seisund on. Oh, ja nüüd ma ilmselt hakkan juurde võtma vist…eh, muidu on nii, et ma võtan nii stressi kui masendusega alla ja edukalt jõudsin kuhugi sinna alakaalu piirile vahepeal, aga siis teadlikult proovisin igaks juhuks natuke juurde võtta, noh, et mitte järgmise masendusega ei tea kuhu oma kaaluga kukkuda. Aga nüüd ma söön rohkem…ja eile juba mõtlesin, et vaatan, kas see kaalule ka mõjunud. Mõjub vot jah see liigne söömine kaalule. Aga ma ei suuda mitte süüa ka, siis kui kunagi normaalselt oma elu saan elada, küll siis see ka normi läheb. Ma arvan. Ma loodan.
Teine tegevus ongi mul siis arvutis passimine. Mille osakaal aina suureneb ja seekord on selgelt näha, et ma teen seda selleks, et mitte mõelda ega tunda. Selline mõnus zombi, kelle vasak silm pidevalt udune jne., ilmselt panen oma nägemisele lisapaugu. Või õigemini olen juba pannud. Aga jah…ja no kui ma silma tahan puhata, siis ma lähen muidugi sööma jälle Varsti lähen ka.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
